Teie ostukorv on tühi.
Feromoonpüünis Hernemähkurile (Cydia nigricana)
Pheromone - Laspeyresia negricana
10.55€
Maksudeta: 8.65€
Maksudeta: 8.65€
Hernemähkuri kinnipüüdmiseks feromoonliimpüünis - Laspeyresia negricana.
Hernemähkuri liblikate väljapüük feromoonpüünistega sobib hästi koduaedadesse, kus ei soovita kasutada või kasutatakse võimalikult vähe insektitsiide. Hernemähkuri röövikud on u 6mm pikad valged või kollased tumedate peadega ussikesed. Nad põhjustavad herneste ussitamist juulis-augustis.
Püünise kokkupanek: püünise põhjatahu otsad murtakse üles. Liimpõhjad tõmmatakse lahti ja üks liimpõhi asetatakse liimiga ülespoole püünise põhjale. Liimpõhja keskele asetatakse kummist feromoonkapsel. Läbi aukude pannakse kinnitusdetailid, mille abil püünis kinnitatakse oksa külge. Tagavarakapslit säilitada suletud pakendis jahedas kohas.
Kasutamine.
Kasutades hernemähkuri feromoonpüünist, saate avastada selle kahjuri olemasolu oma aias ja hinnata püünispüükide abil tema arvukust, et otsustada keemilise tõrje vajalikkuse üle.
Kasutades püüniseid suuremal arvul, saate hernemähkuri liblikaid välja püüdes vähendada selle kahjuri arvu aias (nn massilise väljapüügi meetodil).
Kui püünispüügid on alla 5-10 liblika ööpäevas, on soovitav mitte pritsida! Sellega säästate loodust ja hoiate kokku asjatud kulutused insektitsiidile.
Feromoonpüünis on väike plastikmajake, kuhu pannakse kuivamatu liimiga sisepõhi ja feromooniga - immutatud kapsel. Püünis meelitab liblikad majakesse, kus nad liimipõhjale kinni jäävad ja hukkuvad.
Kulunorm: 1 püünis 2-3 m hernepeenra kohta. Suuremal põllul panna püünised ümberringi umbes 20 m vahedega ning lisaks mõned keskele.
Hernemähkuri liblikate väljapüük feromoonpüünistega sobib hästi koduaedadesse, kus ei soovita kasutada või kasutatakse võimalikult vähe insektitsiide. Hernemähkuri röövikud on u 6mm pikad valged või kollased tumedate peadega ussikesed. Nad põhjustavad herneste ussitamist juulis-augustis.
Püünise kokkupanek: püünise põhjatahu otsad murtakse üles. Liimpõhjad tõmmatakse lahti ja üks liimpõhi asetatakse liimiga ülespoole püünise põhjale. Liimpõhja keskele asetatakse kummist feromoonkapsel. Läbi aukude pannakse kinnitusdetailid, mille abil püünis kinnitatakse oksa külge. Tagavarakapslit säilitada suletud pakendis jahedas kohas.
Kasutamine.
Kasutades hernemähkuri feromoonpüünist, saate avastada selle kahjuri olemasolu oma aias ja hinnata püünispüükide abil tema arvukust, et otsustada keemilise tõrje vajalikkuse üle.
Kasutades püüniseid suuremal arvul, saate hernemähkuri liblikaid välja püüdes vähendada selle kahjuri arvu aias (nn massilise väljapüügi meetodil).
Kui püünispüügid on alla 5-10 liblika ööpäevas, on soovitav mitte pritsida! Sellega säästate loodust ja hoiate kokku asjatud kulutused insektitsiidile.
Feromoonpüünis on väike plastikmajake, kuhu pannakse kuivamatu liimiga sisepõhi ja feromooniga - immutatud kapsel. Püünis meelitab liblikad majakesse, kus nad liimipõhjale kinni jäävad ja hukkuvad.
Kulunorm: 1 püünis 2-3 m hernepeenra kohta. Suuremal põllul panna püünised ümberringi umbes 20 m vahedega ning lisaks mõned keskele.
Pakend:
2 plastikpüünist
4 feromoonkapslit
4 liimistatud kleeppõhja
4 kinnitusdetaili.
NB! Põhjadel kasutatav liim on väga kleepuv ega ole veega maha pestav. Käte puhastamiseks võib kasutada tavalist või lakibensiini (white spirit); vähem efektiivne on toiduõli vmt.
Hernemähkuri valmikud on hallid või pruunid, külgedelt kollaste märgistustega väikesed liblikad, tiibade sirulaiusega 12-16 mm. Hernemähkur hakkab lendlema herne õitsemise ajal (juuni/juuli). Emasliblikad munevad oma vastsed hernekaunadele, kellest kooruvad röövikud, kes põhjustavadki nn herneste ussitamist.
Röövikud on valged või kollased, tumedate peadega ning umbes 6 mm pikad. Röövikud rändlevad taimes, enne kui sisenevad kauna, millest nad toituvad kuni kuu aega.
Röövikud väljuvad kaunast seda pidevalt süües ning jäävad kookonites mulda talvituma. Röövikud on kõige aktiivsemad juulis-augustis.
Syn.: Cydia nigricana, Grapholita nigricana F.
* Kahjurputukaid on meie aedades pidevalt, kuid olulist saagikadu põhjustavad nad vaid siis, kui nende arvukus ületab kriitilise piiri.
Just seepärast on vaja teha monitooringut – süstemaatiline kahjurite arvu kindlakstegemine, mis on kõige ökonoomsem ja täpsem meetod tuvastada ja hinnata aiakahjurite arvukust.
Efektiivne vahend on siin feromoonpüüniste kasutamine, milles peibutisena on loomulike feromoonide sünteetilised analoogid.
Putukate feromoon koosneb ainete segust, mis kuuluvad erinevatesse orgaaniliste ühendite klassidesse: selle koostises võib kuuluda üle 10 komponendi (alkoholid, aldehüüdid, eetrid, heterotsüklilised ühendid, terpenoidid, steroidid jt)
Feromoonide molekulid on kõrglenduvad, lagunevad kiiresti hapniku, niiskuse ja valguse mõjul.
Putukate feromoonide allikaks on sekretoorsed rakud, mis paiknevad kogu kehas laiali või siis nende grupid, mis moodustavad erilise organi – feromooninäärme.
Putukad eritavad feromoone mikrokogustes: näiteks õunamähkur (Cydia pomonella) eritab vaid 9 nanogrammi feromooni tunnis – sellest kogusest piisab, et isane tunneks lõhna ja leiaks emase puuvõrast üles.
Aga isane siidiuss on näiteks võimeline tundma emase feromooni kontsentratsioonis 1 molekul 1017 õhumolekuli kohta, püüdes kiirusega vähemalt 1 molekul sekundis.
Putukate feromooni on liigispetsiifilsed – nad meelitavad ligi vaid oma liigi isendeid.
Putukate feromoonide bioloogiline eesmärk on mitmene: nad mõjuvad suguliselt (soodustades vastassugupoolte lähenemist paljunemisperioodil), liitev (mõjutab mõlema soo isendeid), jälgiv, territoriaalne, häiret tõstev feromoon jt. Sotsiaalselt organiseeritud putukatel (sipelgad, mesilased, termiidid jt) koordineerivad feromoonid kõikide ühe pere isendite tegevust, toetades ühtsust.
Tehes kindlaks putuka feromooni koostise, saab teda sünteesida labori tingimustes – sünteetilised suguliste ja liitvate feromoonide analoogid on edukalt kasutusel taimede kaitsmiseks kahjurite eest.
